Võrumaa Jahimeeste Seltsi ajalugu

2007. aasta aprillikuu Võru Maavalitsuse numbris on artikel „Metsloomad on üle loetud“. Muuseas on seal kirjutatud, et Võrumaa jahiselts tähistab tänavu 40. sünnipäeva. Teatan teile järgmist:

1946. aastast kuni 1949. aastani töötasin Võrumaa Kehakultuuri- ja Spordikomitees õppespordi osakonna juhatajana. Tollel perioodil organiseeriti nii vabariigis, kui ka maakondades sporditööd, ka jahinduse sporti. Mina olin jahimees, võtsin endale ülesande moodustada jahimeeste selts ka Võrumaale. Tollel perioodil kehtis määrus, et jahilubade ja püssilubade väljaandmine kuulub kohaliku maakonna või linna kehakultuuri ja spordikomitee kompententsi.
Tegin ettepaneku vabariikliku kehakultuuri- ja spordikomiteele lubada moodustada Võrumaa jahindusklubi. Vabariiklik spordikomitee rahuldas meie avalduse, andis loa jahindusklubi moodustamiseks. Kutsusin kokku Võrumaa valdade ja linna aktiivi 1947. aasta juuni kuul. Kokku tuli 27 inimest – jahimeest. Minu ettekande alusel moodustati Võrumaa jahindusklubi ja kuue liikmeline juhtkond.
Klubi esimeheks valiti tolleaegne Võrumaa peametsaülem Oskar Suvi. Liikmeteks ltn. Jaarmann Võru miilitsa esindaja, Albert Ivask, Johannes Zilmer, Erik Lukin ja Harri Neem.
Klubi moodustamise protokoll koos 27 allkirjaga saadeti Vabariiklikule Spordikomiteele. Spordikomitee eraldas meile 400 jahipiletit. Mina andsin isiklikult välja 213 jahipiletit, kuhu märgiti ka jahipüssi andmed. Jahipüssi omandamiseks või ostmiseks miilitsa luba vaja ei olnud. Kehtis jahipilet, kus oli jahipüssi number. Iga jahipileti saamiseks maksis omanik riigilõivu (tempelmark), mis maksis 3 rubla. Jahipilet maksis 50 kopikat.
Organiseeriti jahimeeste seltsid – kollektiivid: Urvaste, Linnamäe, Sõmerpalu, Vaabina, Antsla vald ja Võru linn. Tollel ajal oli puudus jahilaskemoonast. Selle küsimuse lahendasin ise. Nimelt olin meistersportlane, sõitsin 12 aastat Nõukogude Liidus võistlustel Eesti koondise koosseisus. 1947. aastal võistlesin Sverdovskis suusatamises. Nägin siis „Dünamo“ kaupluses jahindustarbeid. Püssirohu 200 grammine pakk „Sokol“ maksis 4 rubla. Palusin Sverdovski miilitsaülemalt ostuluba. Luba ei antud põhjusel, et puudub määrus ostmiseks, sest jahisport Nõukogude Liidus on rahvasport. Ostsin 20 pakki püssirohtu ja 1000 bistongi, mille jagasin välja jahimeestele riigihinna alusel. Huvitav oli veel see, et kas mul lubatakse püssirohtu seljakotis Eestisse tuua. Pöördusin Sverdlovskis sõjaväeorgani ülema poole (Eesti võistkond võitis suusatamise võistlused). Tänutäheks pandi terve võistkond sõjaväerongi, et sõita Tallinna. Kui palusin rongiülemalt luba tuua püssirohtu sõjaväe rongiga Tallinnasse, puhkes rongiülem naerma ja teatas, et neil on jahisport vaba, igaüks võib jahimaterjale transportida.
Võrus organiseerisin jahimeestele mittekoosseisulise relvameistri ametikoha, selleks võtsin tööle Äpleini nimelise mehe, kes elas Võrus Jaama tänaval. Ta remontis jahipüsse ja tegi jahimeestele haavleid. Oli väga hea töömees. Püsside remondi ja haavlite eest tasus iga mees ise. Tasu oli väikene.
1948. aastal viidi mind üle Võrumaa haridusosakonna koolide inspektori ametikohale ning ma lahkusin spordikomiteest. Edasi hakkas jahinduse asju ajama miilitsaülem Jaarmann. Vahepeal oli Eestis välja antud määrus, et püssiloa annab välja maakonna miilitsaülem. Jaarmann oma ülesandega hakkama ei saanud – võttis viina ja vabastati töölt. Jahimajandust hakkas juhtima „Jõud“ Võrumaa Nõukogu Mihkel Must ja Valter Kuhi. Hiljem oli M. Must Võru Jahimajandi juhataja, korraldati töö ümber. Ka tema ei suutnud jahindust juhtida – oli krooniline joodik. Pärast Musta lahkumist hakkas jahindust juhtima Toropi nimeline mees, teme eesnime ma ei mäleta. Ta oli korralik mees – andis oma töö üle järgmistele töötajatele, kes olid põhiliselt ausad ja tublid inimesed, ning jahimeeste selts töötab tänapäevani.
Nii, et Võrumaa Jahimeeste Seltsil tuleb selle aasta septembrikuul lugeda 60 tegevusaastat.

Kirja pannud
Harri Neem
Teeneline sporditegelane
2007. a